Verivorst on iidne toit
Verivorsti peetakse üheks esimeseks lihatoiduks, mida inimesed sööma hakkasid ning seda on mainitud üle 5000 aasta vanustes tekstides. Verivorst koosneb peamiselt sea või veise verest ja pekist, mis keedetakse ja maitsestatakse ning topitakse siis soolde. Vorst võib sisaldada ka vasika või lamba verd. Verivorstide valmistamiseks on lugematu hulk viise ning verivorste süüakse paljudes riikides üle maailma. Öeldakse, et näiteks Prantsusmaal on sama palju verivorste kui lihunikke, sest vere ja peki vahekorda saab muuta ning lisada võib väga erinevaid koostisosi (sibulat, spinatit, rosinaid, õunu, ploome, kastaneid, piima, koort, brändit, mannat, leivasisu, tangu, vürtse, ürte). Verivorstil ja selle hilisemal sordil, valgel vorstil, on selge vahe. Valge vorst tekkis keskajal, kui üks Pariisi lihunik täiendas jõulude ajal pärast missat piimakördi söömise kommet, lisades piimale mune, valget liha, seapekki ja maitseaineid. Ta toppis saadud segu loomasoolde ja valge vorst oligi loodud.
Verivorst Eestis
Eestisse jõudis verivorst Läti ja rannarootslaste kaudu 19. sajandi lõpul. Eestis oli veritanguvorst esmalt Lõuna-Eestis põline söök. Lõuna-Eestis, kus juba iidsetest aegadest tehti verivorsti, säilitati osa verd jõuluvorstide jaoks. Soolaga segatud seaveri pandi külma seisma, verd säilitati mitu kuud. Seejärel levis verivorsti söömine järjest enam Põhja-Eestisse ning seejärel edasi ka Venemaale. Vere kasutamine toiduvalmistamises oli kinni väga palju uskumustes. Mõned arvasid, et veres on looma hing edasi ja hinge ei sööda. Vabakogudused, samuti 1880. aastatel siirdumine õigeusu kirikusse Lääne- ja Hiiumaal keelasid veretoitude söömise. Selle mõjul hakati seal sööma valgeid tanguvorste. Sageli valmistati mõnes peres veel 20. sajandi algul nii valget vorsti kui verivorsti korraga, et kõigil oleks suupärast. Tänapäeval on verivorst kujunenud kindlaks traditsiooniks eestlaste jõululaual.
Verikäkk
Lisaks vorstidele tehti ka verikäkke. Lõuna - Eestis segati seaveri odrajahuga ja keedeti verikäkid kohe valmis ning sälitamiseks kuivatati käkid ahjus ära. Põhja- ja läänepoolses Eestis aga segati veri rukkijahuga. Suuremas koguses korraga valmis tehtud verikäkitaignat või valmisvoolotud käkke hoiti hapendatult kuni tarvitamiseni.
Allikad:
Eesti rahvusköök. Maalehe Raamat, 2004
Maailma toiduainete entsüklopeedia. Tea Kirjastus, 2006
Maaleht, nr. 52, 23 detsember 2014